Üle pika aja paistab kõik jälle päikesepaisteline ja mõnus!
Tegime musiga Ameerika pannkooke ja koristasime põhjalikult.
Päike on lihtsalt nii hea, väljas oli nii soe, et kevade lõhna oli juba tunda.
Kolisin läpakaga rõdule, mõnulesin päikesekäes, võtsin Kiisu kaasa ja lugesin raamatut. I love books.
Just siis kui usun, et olen kõigest üle saanud ja edasi liikunud, kukuvad kõik probleemid mulle lagipähe tagasi. Seetõttu, et mõned inimesed süvendavad vanu probleeme ja ma uskusin seda, mida kõik rääkisid ja lubasid. Mina olen viimane, kes saab aru, et ma olin liiga naiivne. Teised on juba ammu selle välja naernud.
Pereprobleemid, koduprobleemid, suhteprobleemid, inimeste kahtlane käitumine, sõltumine vanematest ja koolipinged..issakene. Ma uskusin, et sina mõistad ja lõpuks küsid, et kas ma lihtsalt jonnin? Võibolla peaksin üksi nendest üle saama ja korda saama, siis ülejäänud lõbu? Kõik on nii sassis, ma olen üpris meeleheitel ja segaduses, ära pane mind sellises olukorras veel endapoolt proovile, palun. Lase mul olla. Tahan oma rahu.
Mu tunded on kõik segi paisatud nagu hirmunud pärdikud puuris.
Tahan kõik välja elada, midagi peksta, karjuda, nutta, lõhkuda, sõimata, trampida ja paugutada ustega, jah muidugi selle pärast, et sind ka närvi ajada, onju.
Kaisa sai endale uue ratta firmalt Nolife.